Olen ise olnud abistajaks naabrile, kellel on nägemispuue ning päris tihti palus ta abi, kuna halvasti tehtud veebilehti ei suutnud ekraanilugerid korralikult “lugeda”. See kogemus on andnud mulle parema arusaama, kui suureks takistuseks võib puudulik ligipääsetavus osutuda ja kui palju võivad õiged tehnoloogilised lahendused inimeste elu parandada.
IT-tugilahendused, nagu ekraanilugejad, kõnesüntesaatorid ja spetsiaalsed sisendseadmed, ei ole pelgalt tehnilised vidinad. Need on eluliselt vajalikud tööriistad, mis võimaldavad erivajadustega inimestel osaleda hariduses, tööturul ja ühiskonnaelus laiemalt. Seetõttu tuleks neid käsitleda eelkõige kui sotsiaalseid abivahendeid, mille eesmärk on tagada võrdsed võimalused kõigile.
Olulisi teenuseid pakkuvad veebilehed (sh riiklikud e-teenused, pangad, suured kaubandusplatvormid jms) peaksid järgima rahvusvahelisi WCAG (Web Content Accessibility Guidelines) ligipääsetavuse nõudeid. Kuigi on kehtestatud reeglid, et neid nõudeid peab järgima, jääb reaalsuses nende tegelik rakendamine sageli puudulikuks. Seetõttu võiks Eestis olla riiklik asutus või amet, kes reaalselt kontrollib WCAG nõuete täitmist ning vajadusel kasutab ka sunnimeetmeid, et tagada veebilehtede vastavus standarditele. See aitaks vähendada olukordi, kus erivajadustega kasutajad jäävad olulistest teenustest kõrvale lihtsalt tehniliste takistuste tõttu.
IT-tugilahenduste rakendamine peaks olema mitme ministeeriumi koostöö tulemus:
- Sotsiaalministeerium: Vastutab erivajadustega inimeste sotsiaalse kaasatuse ja toetuste eest.
- Haridus- ja Teadusministeerium: Tagab haridussüsteemi ligipääsetavuse ja õpetajate koolituse.
- Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium: Tegeleb digitaalse infrastruktuuri ja innovatsiooni edendamisega.
Lisaks peaksid kohaliku omavalitsuse tasandil olema määratud vastutavad isikud, kes koordineerivad IT-tugilahenduste kättesaadavust ja kasutuselevõttu.
Paljud IT-tugilahendused on kallid, mistõttu on oluline tagada nende rahastamine riiklikul tasandil. Eestis on seni olnud rahastamine piiratud ning sõltub sageli projektipõhistest algatustest või mittetulundusühingute tegevusest. Selleks, et tagada lahenduste jätkusuutlikkus ja laialdane kättesaadavus, tuleks minu arvates:
- Luua riiklik toetusprogramm IT-tugilahenduste soetamiseks ja hooldamiseks.
- Subsideerida erivajadustega inimestele vajalikke seadmeid ja tarkvara.
- Tagada koolitused nii kasutajatele kui ka spetsialistidele, kes neid lahendusi toetavad.
IT-tugilahenduste rakendamine Eestis ei tohiks piirduda ainult tehnoloogiliste aspektidega. Oluline on mõista nende lahenduste sotsiaalset ja majanduslikku mõju ning tagada nende kättesaadavus kõigile, kes neid vajavad. Selleks on vaja riiklikku strateegiat, piisavat rahastust ja erinevate osapoolte koostööd, kindlasti tuleks kaasata ka vabatahtlikud organisatsioonid ja puudutatud inimeste huvigrupid. Ainult nii saame luua kaasava ühiskonna, kus igaühel on võimalus osaleda ja panustada.