Intellektuaalomand on kaasaegse ühiskonna üks olulisemaid varasid: ideed, looming, leiutised ja brändid mõjutavad nii meie majandust kui ka kultuuri. World Intellectual Property Organization (WIPO) eestvedamisel on loodud intellektuaalomandimudeli rahvusvaheline raamistik, mis reguleerib patentide, autoriõiguste, kaubamärkide, disainikaitse ja litsentsidega seonduvat. Ent iga süsteemi tugevad küljed võivad ajas muutuda – tehnoloogia areneb, turgude vajadused muutuvad.
Mis toimib hästi?
Minu hinnangul on üks stabiilsemaid ja hästi toiminud komponente autoriõiguse kaitse, kuigi see on ka kõige laiemalt vaidlusi tekitanud valdkond. Miks? Sest digiajastul on mitmesuguste loominguliste teoste tootmine ja tarbimine nii massiline, et autoriõiguste kaitsmine vajab kindlat ja selget raamistikku. Suur hulk loomeinimesi – kirjanikud, muusikud, kunstnikud, arendajad, veebidisainerid, ajakirjanikud – kasutab juba kehtivaid autoriõiguse reegleid. Hoolimata tehnoloogilistest väljakutsetest (nt P2P-failijagamine, striiming, tehisintellekti genereeritud looming) on just autoriõiguse valdkonnas suhteliselt kindel teadmine, millised õigused autoril on ja mida tarbijad tohivad teha. Selles mõttes on autoriõiguste süsteem juba pikka aega tugevdatud erinevate rahvusvaheliste kokkulepetega, ning WIPO-l on õnnestunud luua maailmas üldiselt tunnustatud põhimõtted.
Kas midagi on vaja muuta?
Patendisüsteem võiks vajada senisest rohkem paindlikkust ja selgust, eriti arvestades plahvatuslikku innovatsiooni, mis toimub infotehnoloogia, biotehnoloogia ja tehisintellekti vallas. Patendisüsteemi eesmärk on soodustada leiutisi ja toetada tehnilist arengut, pakkudes leiutajale piiratud ajaks monopoolseid õigusi. Kuid kiires tehnoloogilises arengus võib juhtuda, et kui protsessid on liiga pikad, kulukad ja jäigad, võivad need pigem takistada arengut. Näiteks võib heade ideede kaitsmine võtta liigagi kaua aega, sel ajal kui turg ja tehnoloogia on juba jõudnud edasi liikuda.
Eelkõige võiks senisest enam keskenduda:
- Kiirmenetlusele kriitilistes sektorites (nt ravimite, meditsiini- ja keskkonnatehnoloogiad), et vältida olukorda, kus vajalik uuendus ei jõua õigeaegselt turule.
- Selgematele kriteeriumitele patentide väljastamisel, eriti seoses tarkvaraliste lahendustega. Praegu on riigiti väga erinevad tõlgendused selles osas, mida lugeda patenditavaks ja mida mitte. See tekitab segadust ning potentsiaalselt loob patenditrolle.
- Piiriülesele koostööle – rahvusvaheline patenditaotlus võiks olla sujuvam, et vähendada regionaalseid erisusi ja bürokraatlikku dubleerimist, mis hoiab kinni nii aega kui ka raha.
Autoriõiguse kaitsesüsteem toimib praeguseks suhteliselt hästi, isegi kui see vajab detailides täpsustamist digiajastu kontekstis (eriti tehisintellekti loodud teoste osas). Patendisüsteem seevastu võiks vajada põhjalikumat muutmist, et astuda samme kiire innovatsiooni ja rahvusvaheliste koostöövormide ning vajaduste poole. Kõige olulisem on hoida silm peal tehnoloogilistel trendidel ning kohandada rahvusvahelisi kokkuleppeid või protsesse selliselt, et need soosiksid uute ideede sündi, turule jõudmist ja ühist hüve – just seda tahabki WIPO saavutada.