E-post on vanem kui Internet?
1971. aastal, mitmeid aastaid enne Inteneti sündi saatis Massachusettsi arvutiinsener Ray Tomlinson esimese tekstisõnumi ARPANETi kaudu ning tema leiutas ka tänaseni kasutatava e-posti aadressite standardi kujul kasutaja@server. Mõned aastad hiljem ühendatakse paari riigi arvutivõrgud Euroopas USA-s asuva ARPANET võrguga ja kasutusele võtakse termin Internet.
E-posti edastamiseks kasutav protokoll SMTP standardiseeriti aastal 1981 ja tänase päevani peavad kõik e-posti edastavad serverid oskama seda “rääkida”. Standardit on hilisematel aastatel paar korda täiendatud, lisatud täiendavat funktsionaalsust ja parandatud turvalisust, kuid baseerub see endiselt 1981. aastal kinnitatud standardil. Väga suuresti on just selle vana standardi ühildumisnõude tõttu täna ligi pooled emailid rämpspost – 1981 aastal turvalisusele ja digitaalsele identiteedile väga palju ei mõeldud.
Kas teadsid, et kui e-posti serverid omavahel ühenduse loovad, alustab saatja server suhtlust käsuga HELO (lühend sõnast HELLO), tutvustades end vastuvõtvale serverile?
Ilmselt ei osanud Ray unistada, et tema leiutist kasutatakse 50 aastat hiljem igapäevaselt ning inimestel on korraga tihti mitu e-posti aadressi. Ühes päevas ütlevad e-posti serverid üle maailma teineteisele “HELO” umbes 350 miljardit korda, sest täpselt nii palju e-maile saadetakse ühes päevas. HELO teile!
Koaksiaalkaabliga kohtvõrgud – õnneks unustatud!
Ammu enne keerdpaarkaabli (twisted pair) ja kommutaatorite (switchide) laialdast kasutuselevõttu olid paljud arvutivõrgud üles ehitatud kasutades koaksiaalkaablit (BNC). Koaksiaalvõrk (ametliku nimega 10Base2) oli nagu üks pikk juhe, kuhu kõik arvutid olid järjestikku ühendatud ja võrgukaardi külge ühendus kaabel T-kujuliste (BNC-T) pistikutega. Koaksiaalkaabli mõlemas otsas pidid olema spetsiaalsed terminaatorid, mis lõpetasid ühenduse.
Sellise arvutivõrgu kiirus oli maksimaalselt 10 Mbit/s,kuid see ribalaius oli jagatud kõikide samal kaablil olevate arvutite vahel. See tähendas, et kui mitu kasutajat edastasid samaaegselt andmeid, jagunes see 10 Mbit/s nende vahel, vähendades iga kasutaja tegelikku ühenduskiirust.
Maksimaalselt sai ühe kaabli e. segmendi otsa ühendada 30 arvutit, kuid tavaliselt hakkas juba 25 arvutiga võrgus tekkima katkestusi ja muid anomaaliaid. Positiivne oli, et ühe segmendi pikkus võis olla kuni 185 meetrit ja tänu sellele sai arvutivõrku ühendada ka teineteisest kaugemal asuvad majad.
Selle tehnoloogia üks suurimaid puudusi oli tihedad katkestused — kui keegi kuskil kaabli lahti ühendas või oli pistik kehvasti ühendatud, katkes ühendus kõikidel arvutitel üheagselt. Vea otsimine võttis tihti aega tunde, sest tuli järjest läbi käia kõik pistikud ja ühenduskohad ning leida katkestuse koht. Vahest selgus isegi seda, et keegi oli kaabli spetsiaalselt lahti ühendanud, et pääsedai ebameeldivast koosolekust.
Tänaseks on koaksiaalkaablite kasutamine kohtvõrkudes peaaegu unustatud ja kasutatakse keerdpaarkaablieid, mis ühendatakse tähttopoloogiat kasutades keskse kommutaatoriga. Tänu tähttopoloogia kasutamisele ei kao ühendus kõikidel arvutitel üheaegselt ja keerdpaarikaabliga on tänapäeval võimalik saavutatada kiiruseid üle 10 Gbit/s.